LUGEJA KIRI: MEES TEGI JULGE EKSPERIMENDI JA LÄKS HOOLDEKODUSSE TÖÖLE Hooldas salaja oma ema

Foto: Unsplash
16:51 02. august 2018

Vanadus, hääbumine ja lõpuks surm tuleb meile kõigile kunagi. Vanakesed muutuvad tahestahtmata abituteks, hoolitsust vajavateks, seniilseteks, lasteks kes kaeblevad, jonnivad, nutavad, tigetsevad, süüdistavad. Poeg, tütar, lapselapsed või sugulased tema kõrval, kõik kannatavad. Kõigil ju omad mured ka. Noorematel ikka tähtsam oma elu ja omad lapsed.

Vanake kodunt hooldekodusse viidud! Jube raske. Teda külastamas käia ja seda üle elada. Hakka või iseennast süüdistama, et kallis lähedane varsti surema peab! “Väärikalt” surema?

Oma hiljutisel eluperioodil olen olnud hooldaja kolmele omaksele. Voodislamajad, täielikku hoolitsust vajavad. Kõik sellega kaasnevad raskused ja probleemid on vägagi tuttavad. Hooldamine kodus, nende vedamine mööda hooldushaiglaid, lõpuks vanadekodud ja lahkumine siit ilmast.

Selle aasta alguses jäi minu 86 aastane ema voodisse. INVARU OÜ-st rentisime hooldusvoodi ja leidsime hooldusfirma, kes argipäeviti käis kalli raha eest hommikul ja õhtul mähkmeid vahetamas. Ainult sellest abist ei piisanud. Voodislamaja eest hoolitsemine Tallinnas 24x7 hakkas käima üle jõu. Siis hooldushaigla ja hooldekodu Keilas.

Olen 66 aastane, pensionil olnud mõne aasta. Hea tervisega, energiline, hea suhtleja, tegelen harrastusspordiga. Majanduslikult kindlustatud.

Esitasin omale väljakutse tutvuda hooldaja töö köögipoolega ja läksin tööle Keila Hooldusravikeskusesse (Sihtasutus PJV Hooldusravi). Omaksed, abikaasa ja tütred esialgu ei suutnud seda mõista. Minusugune edukalt tehnikavaldkonnas ja riigiametites töötanud meesterahvas, pensionipõlves. Läheb nüüd niisugusele tööle!

Minu lühiajaline katseajal töötamine hooldajana oli kogemusterohke. 12-tunnised vahetused + üks nendest 24-tunnine. Ca 190 töötundi, töötasu 4,20 eurot tunnis (bruto). Selle ajaga kaotasin kehakaalust 5 kilo. Nii positiivseid kui ka negatiivseid emotsioone. Kokkuvõtteks pean ütlema, et selle “hullumeelse eksperimendiga” olen tegelikult rahul. Väga pingeline töö nii füüsiliselt kui ka emotsionaalselt. Raske, ennastohverdav töö! Vaatamata sellele, et olin meesterahvas suures naistekollektiivis, võeti mind peaaegu kohe omaks. Enamus hooldajatest venekeelsed aga see suhtlusprobleeme ei tekitanud. Jagati meelsasti kogemusi. Sain hakkama ja palju targemaks.

Seda, et minu ema oli samas hooldekodus üks “klientidest”, ei teavitanud ma kellelegi kohe. Ei juhtkonnale ega ka kollegidele-hooldajatele.

Selles asutuses on tõsised siseprobleemid ja mõnes mõttes “kriis”. Juhtkonna poolelt korralduslikud ja personaliprobleemid, pole raha hooldusvahendite ja medikamentide õigeaegseks soetamiseks, hilinemised töötajatele töötasu väljamaksmisel jne. Seoses sellega suured probleemid teenindaval ja hoolduspersonalil oma tööga toimetulekul. Ülekurnatus, hooldusteenuse kvaliteedi langus, pessimismi ja lootusetuse tunne. Tekivad sisepinged ja tigetsemised suhtlemisel juhtidega, omavahel ja hoolealustega.

Kannatavad tegelikult kõik. Ka kliendid, vanurid. Tekivad situatsioonid ja olukorrad, kus hoolealusel on põhjendatud õigus oma meelepaha halva teeninduse suhtes väljendada! Keila hoolekandeasutuse “õnneks” on neid “rahulolematuid” suhteliselt vähe. Osa hoolealuseid pole ise suutelised rahulolematust avaldama (abitud ja dementsed). Osad on paratamatusega leppinud ja kannatavad vaikides. Mingi osa on nn. “agressiivseid”, kes lausa ründavad hooldajaid. Nendega saab hooldaja hakkama, mis nõuab ikkagi “kõva närvi”, et situatsioone lahendada. Väike seltskond hoolealuseid (arukad, täie mõistuse juures ja nõudlikud) esitavad oma pretensioone ise või omaksete kaudu. Seda kontingenti kardavad sõna otseses mõttes kõik: esimesena satub “kriitika” alla muidugi hooldaja ja siis juhtkond, hooldusjuht.

Paraku kipub tekkima olukord, kus hooldusasutuse töötajad võtavad ennast õigustava, tõrjuva hoiaku hooldatava ja omakse suhtes. Kannatab jällegi hooldatav vanur. On ka põhjendamatuid kaebusi aga need on lahendatud või lahenevad iseenesest.

Oma ema olukorra suhtes oli minul esialgne arvamus, et Keila hooldekodu variant on parim võimalikest. Ikkagi puhas voodi ja “pepu”, kolm korda päevas süüa. Tütar saab vaatamas käia kasvõi iga päev, sest asukoht on soodne (10km kauguselt). Mina nädalavahetustel Paidest. Reaalsus on aga teine. Vahel nördimapanev, šokeeriv. Kirjeldama siin ei hakka.

Käisin Paidest 30 kilomeetri kaugusel asuvas Koeru Hooldekodus. Tutvumas hooldaja ametiga. Tahtsin põhjalikult olukorraga tutvuda ja minule pühendati vastutulelikult mitu tundi. Samasugune suur mitmesaja hooldatavaga asutus. Sarnased tingimused ja probleemid tööjõuga, ei ole piisavalt hooldustöötajaid. Võtaksid heameelega tööle kasvõi päevapealt.

Äripäev. 04.juuni 2018 artikkel “Tsahkna haigla saneerimist tabasid valusad löögid” Keila Hooldusravikeskuse omaniku Anders Tsahkna probleemide kajastamine. Äripäeva kajastused olukorrast ja tema tegutsemisest ületasid tõepoolest “uudistekünnist” ja on avalikkusele huvipakkuvad, eriti aga asjast huvitatud ringkondadele. Tavakodaniku reaktsioon loomulikult: kõik ärimehed on sulid ja süüdi. Selle “hetkehuviga” on kõik kahjuks piirdunudki. Nagu enamus “pommuudistegagi”! Ajakirjandus müüs oma uudist, ajas mõned tegelased ärkvele, ärevaks, pahaseks. Teised jälle saavad indu kellelegi “ära panna”, tuntakse kahjurõõmu. Kõige suurem rõõm see kahjurõõm paljudele ju ongi.

Tegelikest siseprobleemidest Keilas aga ei tea keegi peaaegu mitte midagi.

Kuuuurija. 19.03.2018 “Kas Eesti hooldekodud on piinakambrid?”. Intervjuu Sääse hooldekodu juhataja ja hooldekodu patsiendi tütrega.

Üksikjuhtum? Ei ole kahjuks. Aga selle näite põhjal ei saa teha ainult üheseid järeldusi. Loomulikult “tilk tõrva rikub kogu meepoti”. Niisugused juhtumid võivad kahjustada konkreetse hooldeasutuse mainet tugevasti ja avalikkuse suhtumist hooldusasutustesse tervikuna.

Tartu Postimees. 3.detsember 2015 “32 tundi hooldajana: kogetu kisub mu lõhki.” 12. novembril 2015 ilmus Eesti Päevalehes lugu, kuidas üks eakas naine jäi Nõlvaku hooldekeskuses raskes seisus tähelepanuta ning sattus surmasuhu. Tartu Postimehe ajakirjanik Aime Jõgi käis Nõlvaku hooldekeskuses proovimas, kas ja kuidas ta saab hooldaja ametiga hakkama.

Väga tõetruult ja värvikalt kirjutatud lugu. Niisugune see hooldajate töö ongi igal pool hooldekodudes. Niisugust tööd pole suuteline tegema igaüks.

29.juulil (pühapäeval) helistab mulle üks hooldaja: “Tead Raivo, nüüd on mul tunne, et “kriisisituatsioon”, mis on vindunud juba pikemat aega, on käes! Tuleb tegutseda. Kasvõi ennast ohverdades. Probleemid hoolealuste toitmisega. Pole piisavalt köögitöölisi, pole nõudepesijat, toidunõusid, toidujagajat. Hooldajad erinevatel korrustel üksi 24-tunnises vahetuses. Hooldaja helistas hädaabinumbrile 112 selgitas hädaolukorda ja palus, et otsitaks üles ja võetaks ühendust hr. Tsahknaga. Kriisisituatsioon, juhtkonnast kedagi pühapäeval kätte ei saadud. Suure riskiga otsus, aga ikkagi nupukas ja julge!

Kohusetundlikud hooldustöötajad said “läbi higi ja pisarate” ise väheste jõududega kriisisituatsioonist jagu. Keegi söömata ei jäänud, ära ei surnud. Aga milline üleelamine!

Hr. Tsahknat informeeriti häirekeskuse kaudu, juhtkond muidugi aeti “tagajalgadele”. Kohe algas “nõiajaht” süüdlaste otsingul: kes lekitas siseinfot!? Tegelikult kasutab Keila juhtkond oma energiat valel eesmärgil. Seekord juhtkond pääses, et kohale ei lennanud nn. “uuriv ajakirjandus”. Kaameratega!  Kui kriisist jagu poleks saadud, oleks see intsident kindlasti pommuudiseks kujunenud!

Lisan kokkuvõtteks, vaata missuguse kännu otsast tahes, ikka kõigil omamoodi õigus. Probleemid, mured. Hooldeasutuse juht kaitseb oma positsiooni ja seab põhiprobleemiks rahapuuduse, kirub alluvaid ja “tülikaid kliente”, alluvad aga vastupidi oma juhte. Hooldatav jääb sinna kahevahele. Selle suure raha eest, mis tuleb kuus välja käia (Keilas ca 900 eurot kuus), oodatavat teenust aga ei saa!

Selle kirjatüki kirjutamise eesmärgiks seadsin, et teemat tuleks meedias kindlasti rohkem kajastada. Teema on aktuaalne ja mitmetahuline. Ajakirjanduslik kogemus mul puudub. Ise mingit artiklit, vihakõnet sotsiaalmeedias, kirjutama ei taha hakata. Küsimustering on lai ja kõik oleneb professionaalsest teemapüstitusest. Ükskõik milline teemakäsitlus ületab kohe kindlalt uudiste künnise. Siin on paljudel rääkida oma lugu. Võib ka “pommuudiseid” tekkida! Minu meelest peaks seda teemat kajastama ka venekeelses meedias. Olenemata rahvusest on meie Eesti riigis venekeelsel kogukonnal täpselt samad probleemid. Suur hulk hooldustöötajatest ju venekeelsed.


Kommentaarid

Kommentaare 1
Sinu nimi:*
Telefon:
Kommentaar:*
Margus Meigo 15:55 04. august 2018
Fantastiline,
Väga hea lugu ja tegu.

Kuideks need lood suures osasvanadekodus ole veidrad.. rahadega tehakse viedrusi, kohadon kallid, samas kohtlemised on veidradja omakordaei mingit stiimulit enese teostamiseks ei anta.. nagu vanaderahvalugude kogumised ja muud tarkused misaitaks vanemate väärtusi kokku koguda.

Ise ka vanadekodus sees elanud ja näinud asju seest poolt , kes sääl väimutsevad jms. Kuigi ma ühes parimas olin vast.